Eesti Vabariigi 107.aastapäeva pidulik aktus
21.02 tähistasime Eesti Vabariigi 107.aastapäeva piduliku aktusega.
3.b ja 7.kl õpilased lugesid Lydia Koidula ja K.J. Petersoni loomingut, lasteialapsed saatsid oma laulusalmid presidendi poole teele, nägime tantsu nii 9.klassi kui väikeste tantsijate esituses.
Tervituskõnega pöördus koolipere poole koolijuhi kt. Kersti Vana, hoolekogu esinaine Kerli Kaasik ning õpilasesinduse president Maarja Lember.
Kuulutati välja traditsioonilise Eesti Vabariigile pühendatud kõnevõistluse võitja. Sel aastal anti välja kaks esikohta - 8.klasside arvestuses tunnistati võidukõne vääriliseks Richard Harjo ning 9.klasside arvestuses Emilia Kõmperi kõne kultuurist.
Siinkohal toomegi ära Emilia Kõmperi võidukõne. "KULTUUR MEIS JA MEIE ÜMBER"
"Anton Hansen Tammsaare, Arvo Pärt, Johan Köler, Lydia Koidula, Gustav Ernesaks, Georg Ots, Viivi Luik - need on nimed, mida tunned sina ja mis ei ole minulegi võõrad. Nemad oma loominguga on meie kultuuri alustalad ja seda õpetatakse meile koolis. Väga hea, et õpetatakse, sest mõnes peres ei käida kunstimuuseumis või kontserdil. Minu isa kuulab Pärti ja ema loeb Viivi Luige raamatuid, kuid kultuur minus on erinev kultuurist minu ümber. Kultuurile annavad näo suured nimed. Paljud neist vaimuinimestest, kes jutustavad Eesti kultuuri lugu, on juba surnud.
Mina leian, et see, kui ma eelistan kuulata näiteks uusi noor artiste Lepo Sumera asemel, ei ole kultuuritus. See on minu maitseelistus, mis ei tee mind kuidagi rumalamaks. Mind ärritab,et kui ma ei suuda vaimustuda millestki vanast. Kindlasti ei oota ma siit vanematelt inimestelt etteheiteid. Kas siis kõik see kultuur, mis on värske ja eksperimentaalne on tarvis prügikasti visata ja tunnustada ainult vana?
Hiljuti käisin vaatamas maailmakuulsa Ikeda näitust ERM-is. Ta teeb monumentaalseid installatsioone inimeste geeniandmetest. See meeldis mulle väga. Eriti tore oleks sellist näitust vaatama minna koos klassiga.
Mina eelistan tarbida sellist kultuuri, mis esitab küsimusi ja paneb mind mõtlema, äratab huvi. Pean väga lugu kinokultuurist. Vaatan uhkusega ära kõik Eesti uuemad filmid. Tihti pole see,aga ilus, romantiline või sügavalt isamaaline. Kuid juhtub ka seda ja hoopis tähtsam on mõtte sügavus.
Hea kultuur on ühiskonnas toimuvate protsesside aus peegeldus ja kõik mis meie ümber sünnib, ei pruugi meeldida.
Lähen loodetavasti tuleval kooliaastal vahetusõpilaseks Ameerikasse. Seal on lood päris keerulised. Uus trumpimeelne võim tahab lämmatada Woke liikumise. See tähendab seda, et surutakse maha vaba eneseväljendus. Kunstiinimesed ja igasugu vähemused ei saa enam tähelepanu. Kultuur kannatab.
Midagi nii jubedat ei tohi meil juhtuda ja seetõttu soovin igale koolipere liikmele rohkem avastamisrõõmu. Suhtuge uutesse asjadesse sallivalt. Kaasaegne muusika, kirjandus, filmindus ja kunst ei ole tühi.
Olgem avatud!"
Palju õnne, armas Eesti!